Etusivu Päiväkirja Möyrynnät Metsatöll Albumit Sanat Kuvat Video Kaverit Vieraskirja Tukijat Yhteys
Ulg Takaisin
2011/10224 Spinefarm Records
     

1. Aamunkoi
2. Sotasydän
3. Kyy
4. Muhun kauhu
5. Kivinen maa
6. Rämekannel
7. Isättä
8. Sakkarannat
9. Myrskylintu
10. Ulvonta
11. Iltarusko
 

Ulg

 
Sotasydän

Ei arvattu minnuu mieheks',
kun mä synnyin mielipuoleks',
kun mä kasvoin, kallis veijo,
hullu hirmuksi isälle.

Pantiin mut peltoo kyntämähän,
auramaata ajamahan.
Loppuun kynnin harmaat härjät,
raimauttelin kyyttöhärjät.
Aurat etsittiin ojasta,
valjaat vakojen väliltä.
Veli vannoi hukkaluuksi,
sisar suensukulaiseks'.

En oo syntynt kyntäjäksi,
kyntäjäksi, kylväjäksi.
Olen syntynt sotatielle,
veijo vainon vyöryn päälle.
Synnyin keihäs kourassani,
veitsi varvasten välissä,
puukko puuski suun sisässä,
tapparainen olkaluilla.

Olen sotasydän,
teräsharmaa sielu,
suoraselkä suoäpärä.

Olen sotasydän,
teräsharmaa sielu,
susisilmä, hukanhäntä.

Peninkulmat kattaa miekkain',
veenvaltaa vainoo,
jukura on urheen mieli,
tulinen turpa.

Sanat: Lauri

Ylös

Sõjasüda

Ei mind arvatud meheksi
kui ma sündisin sõgeda
kui ma kasvin kallis venda
illu isale hirmuksi

Pandi mind põldu kündemaie
adramaada ajamaie
ära kündsin hallid härjad
katkestasin küüdud härjad
adrad otsiti ojasse
valjad vagude vahele
veli vandus hundiluuksi
sõsar soesugulaseks

Ma pole sündind kündijaksi
kündijaksi külvajaksi
ma olen sündind sõjateele
venda vaenu veere pääle
sündisin piiki peossa
väitsa varvaste vahele
nuga nurgiti suussa
tapper teise õla päälle

Olen sõjasüda
terasharma hinge
sirgeselga soosoerd

Olen sõjasüda
terasharma hinge
susisilma-hundihända

Maamiile mõõdab minu mõõk
veevalda vaenab
Ahke on kange mehe meel
tuline turba

Sõnad: Lauri

Ylös

Kyy

Rämeen tumma turpa,
tarmon tuntija,
vakojen vilu,
vaiennut varjo.

Punaharjakranssi,
sinisuoniliero,
tulitaian tuoja,
kimeli.

Kyykiven kulta,
arpojan aju,
hopeahelmen hoitaja,
silmänsäätäjä.

Kytökiven kantaja,
sihisilmä,
salolehden lapsi,
madonmieli.

Vie vetten verta,
kantaa rannan sakkaa,
suosilmää jatkaa,
rämevetten voimaa.

Kaski, etiäistä,
koti, kuule sukuu,
nurmi, vaadi niittyy.

Suon sinikarvainen,
maan punakarvainen,
kuun kultakarvainen
kyy.

Sanat: Lauri

Ylös

Küü

Raba tumma turba
tarmu tundja
vadrakate vilu
vaikiv varju

Punaharja pärga
sinisoosiugu
tuletaiu tooja
loolindu

Küükivi kulda
arbuja adu
hõbehelme hoidja
silmasäädja

Küdikivi kandja
siusilma
laanelehe lapsi
madumeeli

Vii vette verda
kanna kalda kahja
soosilma jätku
rabavette rammu

Ale, aima aega
kodu, kuula kaimu
nurme, nõua niitu

Sookirja sinine
maakirja punane
kuukirja kullane
Küü

Sõnad: Lauri

Ylös

Muhun kauhu

Kun hätä ajaa huovimiehen
itsestään liian kauaksi,
siis tempaa kurja muonamies,
tupestaan harmaan miekan.

"Kuka, perkele juo kun meil' on puute
ja viljaa kunnassa vähän!"
Ja nakkaa kurja muonamies
tätä paalulla päähän.

On Saaren mies kuin kova ukkonen
ja raemyrsky ulkona,
ja voima sadan saksamiehen
vastaa yhtä Muhun miestä.

Jos hän tahtoo, hän on Sarvik
myös omain miesten sakis'
ja tekee sadast' saksamiehest'
hän selvää pässinlihaa.

Jos saksamiehen ammatissa
voi nähdä selvää uhkaa,
lyö Muhun miehen parta
vain olutkousast' vahtoo.

Olkoon vouti, tai muu herra
tai, hitto vieköön, pappi,
hänt' päälakeen lasauttaa
yks Muhun hilpee tuoppi.

On Saaren mies kuin kova ukkonen
ja raemyrsky ulkona,
ja voima sadan saksamiehen
vastaa yhtä Muhun miestä.

Ja ei pirukaan minnuu saa -
tai kerjää verta nenäst'!
Ja tempaa kurja muonamies
tupestaan harmaan miekan!

Kun on päivä on pulkassa,
on kolpakko meil' käessä,
kirves välissä vyön,
ei kun siitä esiin ja lyö!

Sanat: Lauri

Ylös

Muhu õud

Kui häda sunnib mõisameest
end liiga kauaks välja
siis tõmbab vaene moonamees
ka tupest mõõga halja: "Kes kurat joob kui meil on põud
ja vilja vallas vähe!"
ja valab vaene moonamees
tal lasipuuga pähe
On saare mees kui kange kõu
ja väljas maru rahe
ja saja saksa mehe jõud

Saab kokku Muhu mehe
Kui tahab tõmbab sarviku
ka oma meeste mesti
ja tuustib sadat saksa meest
kui vanast lumme...
Kui saksa mehe ametis
võib näha selget ohtu
Lööb Muhu mehe habe siis
vaid õllekapast vahtu
kas kilter kubjas aidamees
või pagan teab mis papp
tal lagipähe prantsatab
üks muhe muhu kapp
On saare mees kui kange kõu
ja väljas maru rahe
ja saja saksa mehe jõud
saab kokku muhu mehe
ja keegi kurat mind ei saa-
kas veri ninast välja!
ja tõmbab vaene moonamees
nüüd tupest mõõga halja!

Kui on loojund päe
õllekapp meil kura käe
kirves vahel vöö
muudkui kahma ta ja löö

Sõnad: Lauri

Ylös

Kivinen maa

Kipu, veri, sisu, hiki;
niistä tuultenlyömä mökki.
Rohtuhuulet, hampaat irves;
isännän peltoon iskee kirves.

Raataa vahva mies,
ei periks' anna ies.
Raajat uhkuu voimaa,
kun kivien alla on kivistä maa.

Kivinen maa - kylmänkankea.
Kivinen maa - jäinen, ankea.
Kivinen maa - tyrmä seinätön.
Raju taakka kivinen maa on.

Kivinen maa - paha paikka.
Kivinen maa - kuin kuolo synkkä.
Kivinen maa - työ loputon.
kivien alla kivistä maa on.

Raskas askel uudestaan,
rujo katse, voimaa vaan.
Kädet, jalat känsillä,
pöly peittää tukit kyllä.

Raataa vahva mies,
ei periks' anna ies.
Raajat uhkuu tuskaa,
vaan kivien alla on kivistä maa.

Sanat: Kuriraivo

Ylös

Kivine maa

Higist, verest, trotsist, valust
seisab tuultevallas talu.
Hambad ristis, huultes praod,
peremees põllule kraabib vaod.
Rassib kange mees,
siht vankumatu ees.
Jäsemeis tuksleb ramm
kuid kivide all maa kividest on.

Kivine maa - külm kange pind.
kivine maa - sees jäine hing.
Kivine maa - türm seinteta.
Ränkraske taak on kivine maa.

Kivine maa - kui neetud paik.
Kivine maa - surmsüngelt vait.
Kivine maa - töö otsata.
Kivide all on kividest maa.

Raskel sammul järgneb samm,
tühm on pilk kuid toores ramm.
Rakkus käsi, rakkus jalg,
tolmust halliks tuhmunud palg.
Rassib kange mees,
siht vankumatu ees.
Jäsemeist lahkub ramm
sest kivide all maa kividest on.

Sõnad: Kuriraivo

Ylös

Rämekannel

Kasteenkostee helminen havisee tuules',
utuisen verhon hajottaa eest',
eksyneit' etsimäs, huutoi taas kuulee,
ei löydä niitä tummasta veest'.

Kun kuuntelee tarkasti, löytää voi hiljaisuudest'
kanteleen, mi kielillään helistää surun.
Kauhu, mi tallensi hälvenneet huuot,
varoittaa seuraamast' viekkaita teit'.

Hopeekieli, härmäkannel
talven tuiskus' vain surua soittaa.

Sanat: Kuriraivo

Ylös

Rabakannel

Kastemärg pärlikee habiseb tuules
uduse kardina hajutab eest.
Eksinuid otsimas hüüdeid taas kuuleb,
leidmata jäävad nad tumedast veest.

Kes kuulatab teraselt, leida võib vaikusest
kandle, mil keelte peal heliseb lein.
Õud, mis talletund hälbinu hüüetest,
järgimast hoiatab petlike teid.

Hõbeniites härmakannel
talvetuisus
mängib vaid leina.

Sõnad: Kuriraivo

Ylös

Sakkarannat

Roiskuu veri - kasvuks' ja voimaks'.
Roiskuu veri - murtaa heikot nälällä.
Roiskuu veri - mahdiks' ja rikkaudeks'.
Ota vastaan sirkku luuviuluinen.

Roiskuu veri - kasvuks' ja voimaks'.
Roiskuu veri - murtaa vahvat nälällä.
Roiskuu veri - mahdiks' ja rikkaudeks'.
Ota vastaan suurin härkämme.

Roiskuu veri - mielipuoli, silmitön äpärä
Roiskuu veri - murtaa loputkin nälällä.
Roiskuu veri - velho kuin verinen koira
Povi rinnaitse hurmeesta märkän'.

Lykkää korpeen myrskyinen vuo,
raivo, raju ukkonen tuo.
Ahistusta sielulle se suo,
julmuus pahuutta vain luo.

Sanat: Kuriraivo

Ylös

Kahjakaldad

Lahvab verd - Kasvuks ja kanguseks,
Lahvab verd - Murrab nõrkasid nälg
Lahvab verd - Rammuks ja rikkuseks,
Võta vastu tsirk närunenärb

Lahvab verd - Kasvuks ja kanguseks,
Lahvab verd - Murrab tugevaid nälg
Lahvab verd - Rammuks ja rikkuseks,
Võta vastu me tugevaim härg

Lahvab verd - sõgehull silmitu soerd
Lahvab verd - Murrab viimasied nälg
Lahvab verd - võhl kui verine koer,
rüpp rinnatse vereveest märg

Lükka laande
tormivoog
maru, raju, äiksehood
äng kui hinge kinni poob
julmus kurjust juurde loob

Sõnad: Kuriraivo

Ylös

Myrskylintu

Mies vaahtomailei murtaa,
kun hönkää höyryy lahti
ja kulopeltona raivaa
miel', aate selkeästi.

Ranta ruokovalliin vajoo,
yö saattaa lähtijän.
Viel' rannan rajan sitoo
hurme yhä vuottajan.

Miest' kantaa laineen niska,
kun kyntää merta köli,
ja tulisijan tuli
vie taaton kotihin.

On kotilehmus purjeeni,
masto mäntylehdon yö
ja karjakellon kumina
punkkaan unilaulun lyö.

On savumökki syömmeni,
kun reelingillä raskas riimi
ja kotimetsän humu
on purjeenpitäjän opas.

Mies vaahtomailei murtaa,
kun hönkää höyryy lahti
ja kulopeltona raivaa
miel', aate selkeästi.

Ulvonta, kun huutaa myrsky,
perää hakkaa raekuuro.
Merikarhun purjeen puhaltaa kotirannan tuuli.

Mataa kuin laivan utu,
vihma vinkuu puuskittain.
Myrskylinnun lautoina on kotolaulut suun.

Sanat: Lauri

Ylös

Tormilind

Mees vahumiili murrab
kui hingab auru laht
ja alepõllun rügab
meel, mõtten areaht.

Rand roovalli vaob,
öö saadab lahkuja.
Veel kaldapiiri seob
urm tagaootaja.

Meest kannab laine turi
kui künnab merda kiil
ja sütesooja tuli
taad kodukaile viib.

On kodupärn mu puri,
mast männisalun öö
ja karjakella kumin
koin unelaulu lööb.

On suitsutaren mu süda,
kui reelingun raske on riim
ja kodumetsa müha
on purjepidaja triiv.

Mees vahumiili murrab
kui hingab auru laht
ja alepõllun rügab
meel, mõtten areaht.

Ulgu kui hüüab maru,
ahtrin raiub raheraju,
merekaru purjen puhub koduranna tuul.

Matab kui laeva udu,
vihma vingub iiliulgu,
tormilinnu laudaden on kodulaulud suun.

Sõnad: Lauri

Ylös

Ulvonta

Kuulkaa mun kalliit sukulaiset,
mul' muinaiset pajatukset on.
Voitte saada ammoisest' aavistuksen,
kun viereeni tuotuna tuoppi on.

Ja ennen kuin kaadatte simaa
ja kuuppa on kajonnut partaan,
mä vahvimmist' laulan teil' laulun,
viisun väkevistä veisata maltan.

Tänään katkoivat kanteleen kielet
vaino, viha, ja veri ja surma.
ja Ugandin ylpeät mielet
kruunas' hävittäväin keihäin turma.

Huovien kopseest' värisi Võnnu
ja hakattiin rautamiesten väet.
Vuoltiin terävät veitset kuin tikut
verest' vereväks' värjättiin käet.

Siis antautui urhea vastustajamme,
uhrin kalliin antoivat murtajamme.
Suojelusmerkin leikkas' jo tappara
kunnes hehkuvast' lihast' on tullut multaa.

Myötä metsäin hakattui polkui
ja veljien, vainoiden pääl'
syö syksyinen uninen utu
vain urheitten jäänteitä siel'.

Päivän mennes' laskentohon
kulkee askeleemme,
rautavoimamme,
urhee onni oikee kunnes
kalmast' kasvaa koi.

Päivän pitkän vastustamme,
vie meidän kautta
vainorauta,
tyrnivetenä vainion kastaa,
Tuonest' nousee voitto.

Usvaa ulvoo huudoin harmaasusi,
tuli kipunoi tuhkan alla.
Kasteheinän kultaan katoaa kuu,
päivän pitkän kulkee vastatuuleen.

Sanat: Lauri

Ylös

Ulg

Võtke kuulda mu kallimad kaimud
mul muistsed on pajata lood
võite saada sest ammusest aimu
kui veereni valatud toop

ja enne kui kallate mõdu
ja kibu on puudutand pard
ma kangemaist laulan teil lugu
viisi vägevaist vedada mald

täna katkusid kannelde keeli
vaen, viha ja veri ja surm
ja Ugandi uhkete meeli
kroonis purustet piikide turm

kabjaplaginaist värises Võnnu
ja raiutud raudmeeste väed
vestsid vahedad väitsad kui lõmmu
verest verevaks värvitud käed

alla vandus siis vastane vapper
kahja kallist kui kandis me murd
kaitsemärgi kui lõikas mu tapper
kuni miilavast lihast saab muld

mööda metsade raiutud radu
ja vendade, vainude peal
sööb sügise unede udu
vaid vaprate varesid seal

päeva minnes loojanguni
seab me sammu,
rauarammu
õru õnne õige kuni
kalmust kasvab koit

päeva pikka pidada vasta
viib meid kaudu
vaenuraudu

türnaveega vainu kasta
toonist tõuseb võit

usvaulgu hüüab hüdsehall
tulekibe kumab tuha all
kasteheina kulda kaob kuu
päeva pikka hoida vasta tuult

Sõnad: Lauri

Ylös

Iltarusko

Tuima on vaino, jot' vastustamme,
tuima on veljien vajonnut varjo,
tuima on mieli se miesten päissä,
rusko on helminen haapaharmaa karva,
hämärävarjojen verinen karva.

Keltaisten koivujen, kuusien kohina.

Sanat: Lauri

Ylös

Eha

Valju on vaenu mis vasta on panda
valju on vellede vaonu' varju
valju on meeli mis soeb meeste päida
eha on helmine haabhalli kirja
hämaravarjude verevakirja
kollaste koivude kuuside koha

Sõnad: Lauri

Ylös