Etusivu Päiväkirja Möyrynnät Metsatöll Albumit Sanat Kuvat Video Kaverit Vieraskirja Tukijat Yhteys
Vana jutuvestja laulud Takaisin
2016/10229 Universal Music
     

1. Vesilintu
2. Vimm
3. Kyy
4. Musta susi
5. Kivinen maa
6. Sakkarannat
7. Teräs sieluihin taottu
8. Vain urheutta
9. Vana jutuvestja laul
10. Väki ja valta
11. Rauast' sanat
12. Meri ja maa
13. Saarenmaan voimamies
14. Kun en ole koton', olen kaukana tiel'
15. Se on se maa
16. Taistelukentällä nähdään, perkele!
 

Vana jutuvestja laulud

 
Vesilintu

Oi, sinä hanhi, harmaa lintu,
oi, minun veljein' vesilintu,
käypä päälle harmaan ilman,
käypä päiväks' ilman päälle.

Tule maa, tule elle-ee,
tule tuhkast', tule elle-ee,
nouse veestä, nouse korkeelle,
kasva varmaks', kasva elle-ee.

Anna elo, anna raualle,
anna elo, anna kiville,
kanna voima, kanna heimolle,
kanna maalle, jonne synnymme.

Anna elo, anna kohtuihin,
anna elo, anna idulle,
kanna voima, kanna kynnölle,
anna askel, minne menemme.

Anna elol', anna mietettä,
Sisu sisään, missä leiskuu tie,
ota mullaks' johon vaivumme,
käyessämme Tuonelan tiel'.

Sanat: Lauri/ Markus

Ylös

Veelind

Oh sina hani halli lindu
oh minu venda vesilindu
hakka halli ilma pääle
hakka päevaks pääle ilma

Tule maa, tule elle-ee
tule tuhast, tule elle-ee
tõuse veest, tõuse kõrgele
kasva kindlaks, kasva elle-ee

Anna elu, anna rauale
anna elu, anna kivile
kanna rammu, kanna hõimule
kanna maale kuhu sünnime

Anna elu, anna üsasse
anna elu, anna idule
kanna rammu, kanna künnile
anna sammu kuhu läheme

Anna elul, anna elu mõõt
säsi sisul, mis on lõõmav tee
võta mullaks kuhu vaibume
kirgvel kõnnul toonelateel

Sõnad: Lauri/ Markus

Ylös

Kyy

Rämeen tumma turpa,
tarmon tuntija,
vakojen vilu,
vaiennut varjo.

Punaharjakranssi,
sinisuoniliero,
tulitaian tuoja,
kimeli.

Kyykiven kulta,
arpojan aju,
hopeahelmen hoitaja,
silmänsäätäjä.

Kytökiven kantaja,
sihisilmä,
salolehden lapsi,
madonmieli.

Vie vetten verta,
kantaa rannan sakkaa,
suosilmää jatkaa,
rämevetten voimaa.

Kaski, etiäistä,
koti, kuule sukuu,
nurmi, vaadi niittyy.

Suon sinikarvainen,
maan punakarvainen,
kuun kultakarvainen
kyy.

Sanat: Lauri

Ylös

Küü

Raba tumma turba
tarmu tundja
vadrakate vilu
vaikiv varju

Punaharja pärga
sinisoosiugu
tuletaiu tooja
loolindu

Küükivi kulda
arbuja adu
hõbehelme hoidja
silmasäädja

Küdikivi kandja
siusilma
laanelehe lapsi
madumeeli

Vii vette verda
kanna kalda kahja
soosilma jätku
rabavette rammu

Ale, aima aega
kodu, kuula kaimu
nurme, nõua niitu

Sookirja sinine
maakirja punane
kuukirja kullane
Küü

Sõnad: Lauri

Ylös

Musta susi

On yhä nälkä,
äsken murtunut kuono
on verest' märkä,
ja hämärä nuori.

Nyt jatkuu jahti,
taas seuraa punasilmä,
suusta kuohuu vaahto,
saaliin valtaa pelko.

On yhä nälkä,
äsken murtunut kuono
on verest' märkä,
ja yö on nuori.

Taas löytyy jälki,
vaan verennälkä on taakka,
ihan sama onk' hento
tai turpea mun saalis.

On yhä nälkä,
äsken murtunut kuono
on verest' märkä,
ja aamunkoi nuori.

Kun pikisielulla
on tervasta sydän
ja ympyrä sulkeutuu,
niin saaliin mieli tajuu.

Loppumaton nälkä,
täyttymätön kiihko,
kun nokinen on sydän, siis susi on musta.

Sanat: Kuriraivo

Ylös

Must hunt

On ikka nälg,
äsja murdnud koon
on veremärg,
ja eha noor.

Nüüd jätkub jaht,
taas seirab verev silm,
suust nõrgub vaht
ja saaki haarab hirm.

On ikka nälg,
äsja murdnud koon
on veremärg,
ja öö on noor.

Taas leitud jälg,
kuid verenälg on taak,
ükskõik kui närb
või tummine on saak.

On ikka nälg,
äsja murdnud koon
on veremärg,
ja agu noor.

Kui pigihing
on tõrvast süda sees
ja täis saab ring
kui saaki aimab meel.
Lõppematu isu,
täitumatu kihu,
kui nõgine on süda siis must on hunt.

Sõnad: Kuriraivo

Ylös

Kivinen maa

Kipu, veri, sisu, hiki;
niistä tuultenlyömä mökki.
Rohtuhuulet, hampaat irves;
isännän peltoon iskee kirves.

Raataa vahva mies,
ei periks' anna ies.
Raajat uhkuu voimaa,
kun kivien alla on kivistä maa.

Kivinen maa - kylmänkankea.
Kivinen maa - jäinen, ankea.
Kivinen maa - tyrmä seinätön.
Raju taakka kivinen maa on.

Kivinen maa - paha paikka.
Kivinen maa - kuin kuolo synkkä.
Kivinen maa - työ loputon.
kivien alla kivistä maa on.

Raskas askel uudestaan,
rujo katse, voimaa vaan.
Kädet, jalat känsillä,
pöly peittää tukit kyllä.

Raataa vahva mies,
ei periks' anna ies.
Raajat uhkuu tuskaa,
vaan kivien alla on kivistä maa.

Sanat: Kuriraivo

Ylös

Kivine maa

Higist, verest, trotsist, valust
seisab tuultevallas talu.
Hambad ristis, huultes praod,
peremees põllule kraabib vaod.

Rassib kange mees,
siht vankumatu ees.
Jäsemeis tuksleb ramm
kuid kivide all maa kividest on.

Kivine maa - külm kange pind.
kivine maa - sees jäine hing.
Kivine maa - türm seinteta.
Ränkraske taak on kivine maa.

Kivine maa - kui neetud paik.
Kivine maa - surmsüngelt vait.
Kivine maa - töö otsata.
Kivide all on kividest maa.

Kivine maa - kui neetud paik.
Kivine maa - surmsüngelt vait.
Kivine maa - töö otsata.
Kivide all on kividest maa.

Raskel sammul järgneb samm,
tühm on pilk kuid toores ramm.
Rakkus käsi, rakkus jalg,
tolmust halliks tuhmunud palg.

Rassib kange mees,
siht vankumatu ees.
Jäsemeist lahkub ramm
sest kivide all maa kividest on.

Sõnad: Kuriraivo

Ylös

Sakkarannat

Roiskuu veri - kasvuks' ja voimaks'.
Roiskuu veri - murtaa heikot nälällä.
Roiskuu veri - mahdiks' ja rikkaudeks'.
Ota vastaan sirkku luuviuluinen.

Roiskuu veri - kasvuks' ja voimaks'.
Roiskuu veri - murtaa vahvat nälällä.
Roiskuu veri - mahdiks' ja rikkaudeks'.
Ota vastaan suurin härkämme.

Roiskuu veri - mielipuoli, silmitön äpärä
Roiskuu veri - murtaa loputkin nälällä.
Roiskuu veri - velho kuin verinen koira
Povi rinnaitse hurmeesta märkän'.

Lykkää korpeen myrskyinen vuo,
raivo, raju ukkonen tuo.
Ahistusta sielulle se suo,
julmuus pahuutta vain luo.

Sanat: Kuriraivo

Ylös

Kahjakaldad

Lahvab verd - Kasvuks ja kanguseks,
Lahvab verd - Murrab nõrkasid nälg
Lahvab verd - Rammuks ja rikkuseks,
Võta vastu tsirk närunenärb

Lahvab verd - Kasvuks ja kanguseks,
Lahvab verd - Murrab tugevaid nälg
Lahvab verd - Rammuks ja rikkuseks,
Võta vastu me tugevaim härg

Lahvab verd - sõgehull silmitu soerd
Lahvab verd - Murrab viimasied nälg
Lahvab verd - võhl kui verine koer,
rüpp rinnatse vereveest märg

Lükka laande
tormivoog
maru, raju, äiksehood
äng kui hinge kinni poob
julmus kurjust juurde loob

Sõnad: Kuriraivo

Ylös

Teräs sieluihin taottu

Jähmetyit sä silmihimme,
jähmetyit sä sydämiimme,
jähmetyit sä sieluihimme!

Ajoit meitä piiskan päähän,
revit sä lihamme rikki,
veret tarttui sinun päälle.

Pahan hukan kuuluttaja,
sotasanan paisuttaja,
loukatun ylpeyden voimistaja!

Kiskoit rikki rintojamme,
tervankarvaisen sydämen,
jähmetyit sä sisällemme!

Toit meille vihaa!
Toit meille verta!

Toit meille väärää tulta,
ahistusta, pimeyttä,
väärän nimen, vieraan veren!

Suuren tuulen kiemuroissa
kaikuu teräskarjahdukset
läpi ylpeyden ja tuskien.

Loitsuvoimat ei sua luonut,
jumalat ei sua luonut -
sinut loi vain seppämiesi.

Valuimme verestä tyhjäks',
kohmetuimme lakeuksille,
lyömistäsi haavasista.

Kerto:
Teras sieluihin taottu!

Päästit irti sä vihamme,
loputtoman vihaamisen,
jähmetyit sä lihaamme!

Raivo puhuu puolestansa,
hyytymätön meidän veri,
jähmetyit sä käsiimme!

Mutta kerran koittaa aika,
jolloin palaa hirret poikki,
ilmiliekit roihuavat!

Silloin Kalev joutaa kotiin,
lapsillensa onnen tuomaan,
Eestin polven uueks' luomaan!

Kerto.

Sanat: Markus/ Fr. R. Kreutzwald

Ylös

Terast mis hangund me hinge

Hangusid me silmadesse,
hangusid me südamesse,
hangusid me hingedesse!

Ajasid meid roika otsa,
rebisid me liha lahti,
me veri tardus sinu peal!

Kurja hundi kuulutaja,
sõjasõna paisutaja,
haavatud ülluse võimustaja!

Kiskusid me rinna lahti,
tõrvakarva südame,
hangusid meil sisse seal!

Tõid meile viha!
Tõid meile verd!

Tõid meile vale tule,
ängistatud pimeduse,
vale nime, võõra vere!

Suurte tuule keerises
kajavad me teraskarjed
läbi ülluse ja piinade.

Ei sind loonud võluvägi,
ei sind loonud jumalad -
sind lõi lihtne sepamees.

Voolasime verest tühjaks,
kangesime lagendikel
sinu löödud haavadest.

Terast mis hangund me hinge!

Päästsid meie viha lahti,
lõppematu vihkamise,
hangusid me lihasse!

Raev mis kostub siiani,
tardumatu meie veri,
hangusid me kätesse!

Aga ükskord algab aega,
kus kõik pirrud kahel otsal
lausa lähvad lõkendama!

Küll siis Kalev jõuab koju
oma lastel õnne tooma,

Sõnad: Markus/ Fr. R. Kreutzwald

Ylös

Vain urheutta

Joo, merenvaahost' tyrsky syö purjelaivaakin.
Täys teräsharmaa väki on joka miehell' niin.
Kun vaahtovalkeet laineet lyö puuskat yli pään,
ei pelkoo tunne miehet, ei sen nimee tiedäkään.

Kun verenpunass' koi on merimiehen silmissä,
siis vapaa on henkemme ja vapaus sielussa.

Kun vajoo, raskas, rantaan vuoro merilaivan sen
siis vieraan rannan löyhkä vetää joka kulauksen.
Ei pidä käsi miekkaa, ei klaani keihästä,
mut' jos tarvis, tarttuu terään joka nyrkki raivosta.

Kun verenpunass' koi on merimiehen silmissä,
siis vapaa on henkemme, vapaus sielussa.

Ei pelkoo tunne sydän, ei askel eksy tielt',
vain urheutt' seits'män syltä ja vapaan miehen mielt'.

On merensuolast' vettynt' takki tuulenpieksämä,
on myrskylaineet riipint', risuparta tuult' mittaa.

Kun taivaanrantaan katoaa purjelaivan masto
on joka miehen mietteet mis' merimiehen kirstu -
yks kourallinen multaa oman kotipihan alt',
kova terä, pala leipää ja kirje rakkaimmalt'.

Kun verenpunass' koi on merimiehen silmissä,
siis vapaa on henkemme, vapaus sielussa.
Ei pelkoo tunne sydän, ei askel eksy tielt',
vain urheutt' seits'män syltä, vapaan miehen mielt'.
Ei pelkoo tunne sydän, ei askel eksy tielt',
vain urheutt' seits'män syltä, vapaan miehen mielt'.

Sanat: Lauri

Ylös

Vaid vaprust

Jah, merevahust murdu sööb purjelaeva rind
Täis terashalli väge on iga mehe hing
Kui vahuvalgeid laineid löövad iilid üle pea
ei pelgu tunne mehed, ei hirmu nime tea

Kui veripunast koitu neelab meremehe silm
siis vaba on me vaim ja vaba on me hing

Kui vajub raskelt randa see merelaeva voor
siis võõra ranna lehka veab iga sõõmupaar
Ei toeta käsi mõõka, ei oda hoia klann
ent kui tarvis, haarab tera iga rusik’, raevus ramm

Kui veripunast koitu neelab meremehe silm
siis vaba on me vaim ja vaba on me hing
Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm
vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm

On meresoolast vettind’ minu tuulest paakund kuub
on tormilained räsind’, tüügashabe mõõtmas tuult

Kui silmapiiri poole vaob purjelaeva mast
on igamehe mõtted kus meremehe kast –
üks peotäis mulda oma koduaia alt
vahe tera, tükk leiba ja kiri armsamalt

Kui veripunast koitu neelab meremehe silm
siis vaba on me vaim ja vaba on me hing
Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm
vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm
Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm
vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm

Sõnad: Lauri

Ylös

Väki ja valta

Aikoi' tuhat sitten uhrikivien ajal'
metsä oli ääretön ja hallitsi maat',
se kaikki oli rajatont', silmissämme tuli,
sen valta, se ol' voitt'maton, ja kasvoi väki.

Kaikk' oli meist' kuullut,
vaan harva meit' nähnt'.
Meist' laului' laulettiin,
harmas, see metsäheimo.

Meitin käes' on väki ja valta.

Seppä takoi kyläs' miekan, raatoi koihin,
nosti terän taivaaseen, ja kantaus' väki.
Takoi tult' edelleen ja voima kääriytyi,
ylpeesti sanoi, et siin' virtaa suden veri.

Tiesimme, ketä hoitaa
ja he hoisivat meit'.
Koos' oli meis' väki.
Koos' oli meis' valta.

Sanat: Markus

Ylös

Vägi ja võim

Aegu tuhat tagasi ohvrikivide aal
mets see oli üüratu ja valitses maad
ta kõiksus oli piiritu ja meie silmis tuli
ta võim, see oli võitmatu, ja kasvas vägi

Kõik olid meist kuulnud
kuid harva meid näind
Meist laule oli lauldud
va hall, see metsahõim

Meite käes on vägi ja võim

Sepp see tagus külas mõõka, rassis koiduni
tõstis tera taevasse, ja kandus vägi
Tagus tulist edasi ja jõud see aina keris
uhkelt sõnas, et ses voolab hundi veri

Teadsime, keda hoida
ja nemad hoidsid meid
Koos oli meis väge
Koos oli meil võim

Sõnad: Markus

Ylös

Rauast' sanat

Rauast' sanat on aikojen ääni,
mi on kantaunut mestarein huulilt'.
Malmist' mykäst' muovattu rauta,
vasaran tuimassa kumussa.

Äänetönnä lausuttu sanoil' voiman,
tietäjämiesten ja viisain' sieluin',
voima on mittaamaton,
vierelle tulles' sil' juureton tuska.

Rauast' sanat on taottu miekkaan,
on siinä sisimpäin' syvin miete
ja siks' rautaa vaivaa tulinen tauti.

Sirkuttakoon rautasanain maalla
yhtä kauan kui maan henki syleilköön.
Raikunut on mittaamatont' ikävää
rautasanain jämerä jyrinä.

Petetyt lupaukset
ei koske karkaistua terää
ja maa mi mein' on synnyttänt'
ei kunnioita valhetta.

Kun sinä tulet tule-elle,
kun sinä tulet tule-elle,
tule meidän viere-elle.

Sanat: Markus/ Andrus Tins

Ylös

Rauast sõnad

Rauast sõnad on aegade hääl
mis on kandunud meistrite huulilt
sõnatult rähast vormitud rauda
vasara tammivas kumus

Hääletult lausutud sõnade väel
teadjamehe ja targema hingest
ramm on mõõtmatu
kõrvale pannes tal juurtetu tusk

auast sõnadel sepistet mõõgal
on sees minu sisima sügavaim mõõt
ja nii rauda kibestud tulitav vahk

Lasta sirguda rauasõnade maal
sama kaua kui maahinges sürreldes
kõland mõõtmatuid igastuid on
rauast sõnade rüsajas kõma

Reedetud tõotuseid
ei vääri väestatud tera
ja maa mis meid sünnitand
ei kanna valet austusega

Kui sina tuled tule-elle
kui sina tuled tule-elle
tule meite kõrva-elle

Sõnad: Markus/ Andrus Tins

Ylös

Saarenmaan voimamies

Saarenmaalla veljii ol' kaks',
joits' on paljon kerrottavaks',
nuori Leiger, vanha Töllus,
joka joskus, hullu, riehus'.

Luona veljens' Hiienmaalla,
kävi Töll joka ajalla.
Läpi astel' meriveestä,
Soelan salmi hänt' ei estä.

Taskus' puol' vatii olutta,
laineet tyrski vasten vartta,
viien sylen keppi hällä,
vaan ei avuks' oo kävellä.

Oli Töll nyt nälkäinen,
pani lihaa tulelle
ja kun liemi vaahtoo löi,
Töllus Hiiest' kaalit toi.

Töllii paljon pelkäsivät,
vieraat maahantunkeutujat,
hetimiten pakenivat,
kun he nimens' kuulla saivat.

Ennen kuoloo puhui Töllus,
Saaren kansaa hän opetti -
"Hauatkaa mut ruohomaahan.
Jos teil' sota tai muu vaiva,

huutakaa mun hauan juures'.
Silloin nousen heti ylös!
Haluun viholliset voittaa,
voimallani teitä auttaa!"

Sanat: Lauri/ trad.

Ylös

Saaremaa vägimees

Saaremaal kaks kuulust venda,
kellest räägitakse mõnda -
noorem Leiger, vanem Tõllus,
kes ka vahest hullust möllas.

Leigrist vennal Hiiumaal
Tõll käis võõrsil igal aal.
Sammus läbi mereveesta -
Soela väin ei pea ju meesta.

Taskus õlut täis pool vaati,
lained käisid vasta kooti,
viiesüldne palk old kepiks
aga mitte käima-abiks.

Oli Tõll vast näljane -
pani liha tulele
ja kui leem ju vahtu lõi,
Tõllus Hiiust kapsid tõi.

Tõllu väga kartsivad
võerad maaletungijad -
põgenesid sedamaid
kui ta nime kuulda said.

Enne surma rääkind Tõllus,
Saare rahvast õpetanud -
matke mind mu rohuaeda.
kui teil sõda ehk muud vaeva,

hüüdke mind mu haua juures.
Siis ma tõusen kohe üles!
Tahan vaenlased kõik võita,
oma rammuga teid aita!

Sõnad: Lauri/ trad.

Ylös

Kun en ole koton', olen kaukana tiel'

Niin on sydän merisudel',
kuin on meri suolainen,
rauanraskas elon tunne,
verein' suonis' kihisee.

Hei-jah, kolme mailii viel',
piä purjett', rautainen mies.
Hei-jah, kolme mailii viel',
kun en ole koton', olen kaukana tiel'.

Niin Pohjanmeren pinnas'
kaik' vaipuvi unhoon
ja omas' hurmerinnas'
tiedät, mi' eessä viel' on.

Hei-jah, kolme mailii viel',
kaukan' ranta, rautainen miel'.
Hei-jah, kolme mailii viel',
kun en ole koton', olen kaukana tiel'.

Sun silmis' sameet usvat,
rautasielu, merimies,
ja kun kotiin sä jouat,
pidempi tie on viel' ees.

Hei-jah, kolme mailii viel',
piä purjett', rautainen mies.
Hei-jah, kolme mailii viel',
kun en ole koton', olen kaukana tiel'.
Kun en ole koton', olen kaukana tiel'.

Sanat: Lauri

Ylös

Kuni pole kodus, olen kaugel teel

Nii on süda merehundil
kui on meri soolane
raudraske elu sunnil
mul veri soontes keeb

Hei-jah, kolm miili veel
hoia purje, raudne mees
Hei-jah, kolm miili veel
Kuni pole kodus, olen kaugel teel

Nii Põhjamere pinnal
sa unud kõik mis sees
ja oma urmel rinnal
tead seda, mis veel ees

Hei-jah, kaks miili veel
kaugel kallas, raudne meel
Hei-jah, kaks miili veel,
Kuni pole kodus, olen kaugel teel

Su silmis hägus haju
raudhingne meremees
ning tead, kui jõuad koju
on pikem tee veel ees

Hei-jah, üks miil veel
hoia purje, raudne meel
Hei-jah, üks miil veel,
Kuni pole kodus, olen kaugel teel
Kuni pole kodus, olen kaugel teel

Sõnad: Lauri

Ylös

Se on se maa

Oon syntynyt Raudnan savisest' silmäst',
ja Võrtsjärven karkeest' sannast'
on tehty mun silmät ja sydän.

Mun koto on hiitten vuottavis' öissä
ja neitojen kirjavis' vöissä
ja Võhannun ammoises' kohdus'.

Oon Kuusalun kivisten aitain paasi
ja Karulan kohiseva korpi,
Valman vanhain vesiteitten viisaus.

Mun sydän on paattien tummas' tervassa
ja peltojen runsaassa rukiissa,
oon kalmiston kumea hiljaisuus.

Se on se maa,
mi tarmon tuo sieluun,
se on se maa, mun viljaini aitta.

Se on se maa,
jossa selkä on suora,
mun koti, mun sydän, mun isien paikka.

Sanat: Lauri

Ylös

See on see maa

Olen sündinud Raudna savisest silmast,
ja Võrtsjärve karedast liivast
on saanud mu silmad ja süda.

Mu kodu on hiiede ootavais öödes,
on neidude kirivais vöödes
Ja Võhandu ürgvanas üsas.

Olen Kuusalu kiviste aedade paas
ja Karula kohisev laas,
Valma vanade veeteede tarkus.

Mu süda on paatide tumedas tõrvas
ja põldude rõkkavas rügas,
olen kalmete kõmisev vaikus.

See on see maa
mis tarmu toob hinge,
see on see maa,
mu viljade ait.

See on see maa
kus selg seisab sirge,
mu kodu, mu süda, mu isade paik

Olen sündinud Raudna savisest silmast,
ja Võrtsjärve karedast liivast
on saanud mu silmad ja süda.

Mu kodu on hiiede ootavais öödes,
on neidude kirivais vöödes
Ja Võhandu ürgvanas üsas.

Olen Kuusalu kiviste aedade paas
ja Karula kohisev laas,
Valma vanade veeteede tarkus.

Mu süda on paatide tumedas tõrvas
ja põldude rõkkavas rügas,
olen kalmete kõmisev vaikus.

See on see maa
mis tarmu toob hinge,
see on see maa,
mu viljade ait.

See on see maa
kus selg seisab sirge,
mu kodu, mu süda, mu isade paik

Sõnad: Lauri

Ylös

Taistelukentällä nähdään, perkele!

Tulemme kuin tuulten pojat,
viillämme kuin veriveljet,
rauan roihun loihtutytöt,
kylmähiset kivikalmot.

Tännään käymme taistelohon,
läpi hiittein, läpi korpein,
rautaa, tulta, tarjoomahan,
verelle ikkeeheksi.

Taistelukentällä nähdään, perkele!

Soisest' metsäst' ompi maamme,
rauast' ranteet syntynynnä,
suttest' mielet syntynynnä,
syömmet kivest' syntynynnä.

Tännään käymme taistelohon,
läpi hiittein, läpi korpein,
rautaa, tulta, tarjoomahan,
verelle ikkeeheksi.

Taistelukentällä nähdään, perkele!

Siell' on liekeis' terästuli,
teräs sieluihin taottu,
siell' metsävihaset kohtaavat,
pohjatuulten pojat ja tytöt!

Menivät tännään taistelohon,
läpi hiittein, läpi korpein,
rautaa, tulta, tarjoomahan,
verelle ikkeeheksi.

Taistelukentällä nähdään, perkele!

Sanat: Markus

Ylös

Lahinguväljal näeme, raisk!

Tuleme kui tuultepojad,
võitleme kui verevennad,
raua rangust loitsvad tütred,
külmast kanged kivikalmed.

Täna lähme võitlemaie,
läbi hiie, läbi laane,
rauda tules turjastama,
verele ikestama!

Soisest metsast on me maada
rauast sündind randmeida,
susist sündind meele’eida,
kivist sündind südameida.

Lähme täna võitlemaie,
läbi hiie, läbi laane,
rauda tules turjastama,
verele ikestama!

Sääl loitma löönd me terasetuli,
sääl terast mis hangund me hinge,
sääl kokku saand kõik metsavihased,
need põhjatuulte pojad ja tütred!

Lähvad täna võitlemaie,
läbi hiite, läbi laante,
raudu tulle turjastama,
verele ikestama!

Sõnad: Markus

Ylös